See on veider. Ma ei arva, et ma olen mingi mees, kes on ühendatud noorusega nii palju kui ma olen lihtsalt see tüüp, kes kunagi tõeliselt suureks ei saa. Kogu mu mäng on teismeliste karakterite kirjutamine. Kõige hullem asi, mis sa tahad olla on keskeas mees, kes kirjutab seda, mida ta arvab, et 16-aastased tunnevad. Ma üritan alati oma teismelisi karaktereid kirjutada kui noori täiskasvanuid, kes on läbi elanud kümne aastase teraapia, sest nel on mõni traumaatiline sündmus juhtunud ja siis nad on visatud olukorda, mida nimetatakse keskkooliks.

See, mis mulle meeldib selle juures on see, et ma olen teinud juba teismeliste ängi. Ma olen teinud teismeliste draamat. See omamoodi värskendab mind, kui ma istun ja kirjutan hilisõhtul. Seal on midagi väga kangelaslikku olla teismeline, sest kõik on nii ekstreemne - kui su poiss su maha järab oleks see nagu maailmalõpp. Ma olen alati olnud selline tüüp, kellel on seda sorti ihaldus. Kui sa vaatad kõiki mu karaktereid, nad kõik igatsevad midagi ja see tuleb alati välja nende arusaamas ning ma arvan, et see teeb lihtsalt hea konflikti. Kui sa lisad elu ja surma üleloomulikku maailma, on see lõbus. See teeb selle oluliseks.

Ma olen alati olnud see mees, kes tegeleb mitme asjaga korraga. Isegi kui sa lähed tagasi mu lapsepõlve. Seal oli aeg kui ma olin 17 - ma juhtisin koolibussi, niitsin õuesid, pumpasin gaasi ja olin lapsehoidja. 

Ei, ainuke, kes vanaks saab olen mina. Kui inimesed ütlevad mulle, et nad kasvasid üles koos ''Dawson's Creekist'' , siis ma lähen'' Miks ma veel siin olen?'' Ma tunnen nagu ma peaksin olema kuskil pensioni kogukonnas. Ma olen vana. Aga ma naeratan ka, sest kogu point oli selles, et mul oli John hughes. Mul oli John Carpender. Ma mäletan päeva kui John Hughes sai südameataki, kogu mu maailm peatus, sest see oli mu lapsepõlves. Kui ma saan olla selles laagris, siis poiss, ma olen kõike õnnelikum mees elus.